Kui erasektoris karistab turg passiivsust ja piiratud silmaringi kiiresti, siis riigiaparaadis on välja kujunenud lausa eraldi teadusharu: efektiivsuse simuleerimine. Kuidas suudab üks laisk või piiratud võimetega ametnik aastakümneid oma toolist kinni hoida, luues samal ajal mulje asendamatust tööhobusest?

1. Menetluse pühadus ehk protsess on olulisem kui tulemus

Kõige lollikindlam viis laiskuse varjamiseks on range kinnipidamine reeglitest – isegi siis, kui need reeglid takistavad terve mõistuse kasutamist. Piiratud ametnik ei küsi kunagi: Kuidas me saaksime selle probleemi kiiresti lahendada? Tema küsimus on: Millisele määrusele me saame viidata, et seda mitte teha?”

Kui kodanik või ettevõtja pöördub ametniku poole murega, algab bürokraatlik pingpong. Avalduse tagasilükkamine vale formaadi, puuduva koma või valesse lahtrisse  kirjutatud teksti tõttu ei ole mitte eksimus, vaid võit. 

Ametnik on tööd teinud – ta vaatas dokumendi läbi ja saatis selle tagasi! Sellega on võidetud vähemalt kaks nädalat aega, mil ei pea sisulise probleemiga tegelema.

2. Keeleline kamuflaaž: Kantseliit ja uussõnad

Laiskust ja intellektuaalset piiratust on kõige lihtsam peita keelebarjääri taha, mille ametnik ise loob. Seda nimetatakse ametkondlikuks žargooniks ehk kantseliidiks. Kui inimene ei suuda asju lihtsalt selgitada, on selle taga tavaliselt kaks põhjust: kas ta ei saa ise asjast aru või tahab ta midagi varjata.

Selle asemel, et öelda: Me ei tea, mida teha, kirjutatakse ettekandesse:

"Kaardistame hetkel multidistsiplinaarseid riske ja loome strateegilist raamistikku sünergiate saavutamiseks.”

See kõlab suurejooneliselt, kuid ei tähenda mitte midagi. Koosolekutel osalemine, kus interventseeritakse fookusgruppe ja kaasatakse eksperte, loob illusiooni tohutust vaimsest tegevusest. Tegelikult on see tühi kest, mille taga puudub igasugune reaalne analüüsivõime.

3. Vastutuse hajutamine ja komisjonide rägastik

Üksik ametnik on haavatav. Kui ta teeb otsuse, võib ta eksida. Kui ta eksib, tuleb ilmsiks tema piiratus ja laiskus. Järelikult: mitte kunagi ei tohi vastu võtta ainuisikulisi otsuseid.

Selle vältimiseks on loodud geniaalne tööriist – töörühmad ja komisjonid. Kui laisale ametnikule suunatakse keeruline ülesanne, ei hakka ta seda lahendama. Ta teeb ettepaneku luua laiapõhjaline ümarlaud. Küsimus veereb kuude kaupa ühelt osakonnalt teisele, kogudes teel kümneid digiallkirju. 

Kui lõpuks midagi valesti läheb, on süüdi süsteem või kollektiivne otsustusprotsess, mitte konkreetne ametnik.

4. Tehnoloogia kui mugav vaenlane

Digiajastu on toonud ammendamatu allika vabandusteks. Infosüsteemi tõrge, uue programmi juurutamine või andmebaaside ühildamatus on kaasaegse ametniku parimad sõbrad. 

Kui reaalne töö nõuab pingutust, saab alati viidata sellele, et tarkvara ei võimalda praegu päringut teostada. Piiratud ametnik ei püüagi leida alternatiivset lahendust – kui arvuti ütleb "ei", siis elu peatub, ja ametnik võib rahus kohvi juua.

Kokkuvõte: Süsteem, mis toidab staatust

Laiskuse ja piiratuse peitmine riigiaparaadis ei ole pelgalt üksikisiku ellujäämisstrateegia, vaid kultuuriline ja üleüldine nähtus. Süsteem, mis väärtustab eksimuste puudumist rohkem kui innovatsiooni, soosibki neid, kes teevad võimalikult vähe.

Tõeline meisterlikkus ei seisne siin mitte ühiskonna teenimises, vaid oskuses näida lõputult hõivatuna, hoides samal ajal oma vaimse ja füüsilise koormuse absoluutses miinimumis. Kuni riigihalduses hinnatakse sageli protsessi pikkust, mitte tulemuse kvaliteeti, jääb see peitusemäng kestma.