Lühike ja juriidiliselt siduv vastus on ei. Tehisintellektil ei ole inimõigusi ega sõnavabadust, mis lubaks tal kedagi teadlikult halvustada. Kuid reaalsus tehnoloogia ja eetika ristmikul on märksa keerukam.

Õiguslik ja eesmärgipärane raamistik

Tehisintellekt ei ole isik. Sellel puudub õigusvõime ja teadvus. See tähendab, et tehisintellektil endal ei saa olla "õigust" millekski – kõik õigused ja kohustused tagasiulatuvate tagajärgede eest lasuvad alati tehisintellekti loojal, arendajal või vahetul kasutajal.

Kui tehisintellekt genereerib teksti, mis laimab mõnda isikut või kahjustab põhjendamatult tema mainet, rakenduvad sellele samad seadused, mis inimeste loodud tekstidele. Euroopa Liidus reguleerib seda rangelt isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR). Selle kohaselt on igal kodanikul "õigus olla unustatud" ja õigus nõuda ebatäpsete või laimavate andmete parandamist. Kui tehisintellekt loob inimese kohta valefakte (seda nimetatakse tehniliselt hallutsinatsiooniks), on tegemist otsese juriidilise rikkumisega.

Üleolevus kui halvustamise vorm

Meie igapäevases suhtluses ei pruugi halvustamine alati väljenduda otsestes roppustes või seadusevastases vihakõnes. Sageli ilmneb see üleoleva, moraliseeriva või ninatarga toonina. Kas tehisintellekt tohiks sellist stiili kasutada?

Üleolevalt suhtumine on vormiliselt halvustamine, sest see seab ühe osapoole teise suhtes madalamale positsioonile, väljendades varjatud põlgust. Kuna suuremad AI-süsteemid on disainitud teenindama ja abistama inimest, on arendajad seadnud mudelitele ranged käitumisjuhised. Läbi spetsiaalse treeningmeetodi, mida nimetatakse inimtagasisidega tugevdatud õppeks (RLHF), õpetatakse tehisarule kolme põhireeglit: ole abivalmis, tõene ja kahjutu. Üleolev või alandav toon liigitub kahjuliku ja mittesoovitava käitumise alla ning rikub süsteemi eetilisi standardeid.

Meedia mürk: kas avalik kriitika annab AI-le rohelise tule?

Kõige suurem väljakutse tehisintellektile on meediaruumis toimuv. Kui avaliku elu tegelase, poliitiku või ettevõtte kohta on meedias ilmunud sadu ülbitsevaid, ründavaid või ühemõtteliselt negatiivseid artikleid, on see tehisaru jaoks nagu treeningmaterjal.

Kas meedias leviv ülbitsev toon kellegi kohta annab tehisintellektile õiguse samamoodi jätkata? Kindlasti mitte.

Tehisintellekt peab meediamullist üle olema kahel peamisel viisil:  

1. Faktid versus toon: Tehisintellekti ülesanne on vahendada kuivi ja tõestatavaid fakte, mitte meediaväljaannete emotsionaalset fooni. Kui meedia kirjutab kellegi kohta mõnitavalt, peab AI suutma sündmust kirjeldada objektiivselt ja emotsioonivabalt (nt "Isiku X otsus tõi kaasa kriitika ja järgmised tagajärjed"), võtmata üle ründavat stiili. 
   
   

2. Tasakaalustatuse põhimõte: Vastandlike või skandaalsete teemade puhul peab AI toimima nagu erapooletu kroonik, mitte nagu kõmureporter. Süsteem on programmeeritud esitama erinevaid vaatenurki, sealhulgas ka rünnatava osapoole enda seisukohti.

Kui AI siiski eksib: miks me näeme üleolevust?

Kuigi reeglid on ranged, on kasutajad mõnikord kogenud, et tehisintellekt vastab neile moraliseerival või ülbel toonil või siis kirjutab kellegi kohta midagi mõnitavat. Sellel nähtusel  puudub igasugune seos AI tundepurskega, sest süsteemil puudub ego. 

Tavaliselt on see tingitud kahest faktorist:

1. Andmete omapära: Mudel on kopeerinud internetist akadeemilist, kuiva või debattidele omast keelekasutust, mis kontekstist väljaspool mõjub üleolevalt.
   
   

2. Kasutaja suunamine : Kasutaja võib tehisintellekti teadlikult juhendada käituma küüniliselt või sarkastiliselt (näiteks meelelahutuslikel eesmärkidel).

Lühidalt: 

Tehisintellektil on õigus ja kohustus kajastada nähtusi või isikuid negatiivselt ainult siis, kui tegemist on tõestatud faktide, ajaloolise reaalsuse või objektiivse kriitika vahendamisega. 

Meedias leviv ülbitsemine, küberkiusamine või ühiskondlik raev ei anna tehisintellektile õigust kedagi alavääristada. AI peab jääma alati viisakaks, neutraalseks ja lugupidavaks tööriistaks – sõltumata sellest, kui toksiline on maailm tema ümber.