Üks silmapaistvamaid näiteid on Konkurentsiameti haldusalas tegutsev maksejõuetusteenistus, mis loodi 2023 aastal.

Kuna tegemist on toimiva ja fokuseeritud mudeliga, tekitab see halduspoliitilise küsimuse: kas sarnase tööpõhimõtte baasil oleks võimalik ja otstarbekas luua Sotsiaalministeeriumi (või tinglikult Tervishoiuministeeriumi) haldusalasse spetsiaalne kõhukinnisusteenistus?

 Kohe esmapilgul teravalt asjakohasena tunduv võrdlus peidab endas tõsist struktuurset loogikat, sest mõlemad probleemid on ühiskonnas laiapõhjalised, kulukad ja vajavad multidistsiplinaarset lähenemist.

Probleemide ühine nimetaja: Varjatud laiapõhjalisus

Maksejõuetuse haldamine ei ole pelgalt ühe ettevõtte pankrot, vaid see mõjutab võlausaldajaid, töötajaid, maksutulusid ja usaldust majanduskeskkonna vastu. 

Samamoodi ei ole krooniline kõhukinnisus pelgalt ebamugavustunne, vaid ulatuslik tervisemure, mis koormab märkimisväärselt esmatasandi tervishoidu, eriarstiabi ja EMO-sid. See mõjutab inimeste töövõimet, elukvaliteeti ja vaimset tervist ning tekitab riigile suuri kaudseid kulusid. 

Mõlema probleemi lahendamine on seni olnud killustunud – maksejõuetus eri kohtute ja haldurite vahel, kõhukinnisus perearstide, gastroenteroloogide, toitumisnõustajate ja apteekrite vahel.

Keskse teenistuse tööpõhimõte

Konkurentsiameti maksejõuetusteenistuse põhiülesandeks on järelevalve, ühtse praktika kujundamine, menetluste tõhustamine ja avaliku huvi kaitsmine. 

Kui üle kanda see mudel tervishoiu haldusalasse, hakkaks kõhukinnisusteenistus täitma järgmisi funktsioone:

1. Standardiseerimine ja raviteekondade juhtimine: Teenistus looks ühtsed, kohustuslikud ja kaasaegsed ravijuhendid kõhukinnisuse ennetamiseks ja raviks, tagades, et patsient ei eksleks infosulus.

2. Ennetustöö ja avalik teavitus: Sarnaselt majanduskeskkonna läbipaistvuse suurendamisele tegeleks uus teenistus elanikkonna toitumis- ja liikumisharidusega, et vähendada probleemi tekkimist eos.

3. Andmepõhine seire: Kogutakse riiklikku statistikat probleemi leviku ja ravikulude kohta, et suunata ressursse sinna, kus koormus on suurim.

4. Multidistsiplinaarne koordineerimine: Teenistus ühendaks perearstid, kirurgiakliinikud, psühhoterapeudid ja dieediarstid ühtseks võrgustikuks.

Kas idee on teostatav?

Haldusjuriidiliselt ja struktuurselt on sellise teenistuse loomine täiesti võimalik. See ei nõuaks uue ministeeriumi asutamist, vaid olemasoleva Terviseameti või Tervisekassa sisese spetsialiseeritud osakonna või allasutuse defineerimist. 

Mudeli ülevõtmise suurim pluss oleks fookuse ja vastutuse koondumine. Praegu vastutavad kõhukinnisuse ravi tulemuslikkuse eest kõik ja mitte keegi konkreetselt. Keskne teenistus looks selge vastutusahela.

Takistuseks võib aga saada skaleeritavus ja spetsiifika. Maksejõuetusteenistus tegeleb juriidiliste ja majandusprotsesside õigusliku järelevalvega, mis mingil viisil allub tsentraliseeritud reeglitele. 

Tervishoid on aga olemuselt personaalne ja bioloogiline. Ühel keskasutusel võib olla keeruline luua arsti ja patsiendi vahelist usaldussuhet ega individuaalset lähenemist.

Kokkuvõttes näitab analoogia maksejõuetusteenistusega, et laiapõhjaliste probleemide keskne haldamine on riigivalitsemises tulemuslik. 

Kuigi tsentraliseeritud kõhukinnisusteenistuse loomine võib kõlada eksootiliselt, on selle taga olev idee – koordineeritud, andmepõhine ja standardiseeritud lähenemine kroonilisele terviseprobleemile – suund, mida Eesti tervishoiusüsteem tõhustamiseks hädavajalikult vajab.