Reaalsus on aga kardinaalselt erinev. Tänane Eesti meediamaastik meenutab üha rohkem Nõukogude Liidu mudelit, kus oli vaid üks lubatud narratiiv - kommunistliku partei oma. Täna on selleks kõrgete riigiametnike ja hetkel võimuloleva poliitilise klanni narratiiv.

1. Üks arvamus on õige, kõik ülejäänud on desinformatsioon.

Nõukogude ajal oli Pravda ja Teataja. Täna on ERR, Postimees, Delfi , Õhtuleht ja Äripäev. Nimed on teised, mehhanism sama. Iga uudis, analüüs ja arvamuslugu läbib sama filtrit. Toimetuste juhtfiguurid kohtuvad regulaarselt valitsusametnike, julgeolekuasutuste ja poliitnõunikega. Sealt tulevad suunised, millest võib rääkida ja millest mitte.

Kui keegi eksib kirjutamata seaduste vastu, sildistatakse ta koheselt. Sõnavabadus asendub vastutustundliku sõnavabadusega. Kriitika võimuloleva klanni aadressil muutub automaatselt Kremli nuhiks, vihakõneks või ohuks demokraatiale.  See on sama siltide kleepimine, mida Nõukogude ajal tehti - siis oli rahvavaenlane, täna on näiteks vene propagandist.

2. Tsensuur ei tule enam punase pliiatsiga

Nõukogude Liidus seisis väidetavalt KGB-lane toimetuses ja tõmbas tekstile joone alla. Täna on meetodid peenemad, aga efekt sama. 

Esiteks rahastus. 

Riik rahastab otse ERR-i ja kaudselt erameediat läbi toetuste, projektide ja riigihangete. Kes maksab, see tellib muusika. Toimetus, mis kirjutab võimulolijate vastu, jääb reklaamirahadest ja toetustest ilma. Majanduslik tsensuur on efektiivsem kui ükski keeld.

Teiseks karjäär. 

Ajakirjanikud teavad täpselt, mis teemadel võib kirjutada kriitiliselt ja millal tuleb kasutada eufemisme. Kes küsib liiga teravaid küsimusi valitsuse, kaitseväe või julgeoleku kohta, ei saa enam intervjuusid, ei pääse pressikonverentsidele, tema materjale ei avaldata. Enesetsensuur toimib paremini kui otsene käsk.

Kolmandaks platvormid. 

Sotsiaalmeedia algoritmid koostöös nö. faktikontrollijatega varjutavad ja kustutavad arvamusi, mis lähevad vastuollu ametliku seisukohaga. Kui Nõukogude ajal konfiskeeriti  kogu tiraaž, siis täna kaob postitus.

3. Back to USSR ?

Sellel ajal oli kommunistlikul parteil monopol tõe defineerimisele. Täna on selleks hetkel võimulolev poliitiline klann koos oma nõunike, mõttekodade ja ametnike armeega.

Mõlemal juhul:

• On olemas ainus õige välispoliitiline liin. Sellest kõrvalekaldumine on reetmine.

• Siseriiklikku kriitikat ei taluta.Näiteks prokuratuuri poolne riigipööre summutati ära.

• Meedia ülesanne ei ole kontrollida võimu, vaid selgitada võimu otsuseid rahvale.

• Alternatiivsed arvamused tõrjutakse avalikust ruumist välja.

Erinevus on vaid selles, et Nõukogude tsensuur oli avameelne - mida võis ja mida mitte. Tänane tsensuur toimub väärtuste, julgeoleku ja ühiskondliku kokkuleppe sildi all. Tulemus on identne - kodanikul ei ole reaalset võimalust kuulda tasakaalustatud debatti.

4. Tagajärjed demokraatiale

Sõnavabaduseta ei ole demokraatiat. Kui meedias kõlab vaid üks hääl, siis valijad ei saa teha informeeritud otsuseid. Nad valivad illusiooni vahel, mitte tegelike poliitikate vahel.

Kui võim ja meedia moodustavad kinnise ringi, siis korruptsioon, vead ja väärarengud jäävad varju. Keegi ei küsi ebamugavaid küsimusi, sest seda ei lasta. Täpselt nii nagu Nõukogude Liidus ei räägitud majanduse tegelikust seisust kuni süsteem kokku varises.

Eestlane on kaasajal harjunud pidama end vabaks. Aga vabadus ei ole see, kui tohid rääkida kõigest, mis võimuladvikule, kehtivatele narratiividele ja ametnikele meeldib. Päris sõnavabadus algab sealt, kus tohid öelda seda, mida mõtled.

Kokkuvõtteks 

Täna on Eestis olukord, kus peavoolumeedia on muutunud võimu pikenduseks. Raske rusikas ei ole enam füüsiline, see on majanduslik ja sotsiaalne. Nõukogude Liidu analoogia ei ole liialdus - mõlemas süsteemis on üks lubatud arvamus ja kõik muu surutakse maha.

Kuni me seda endale ausalt ei tunnista, ei muutu midagi. Sõnavabadus ei taastu seaduseparagrahvist. See taastub siis, kui me nõuame mitmekesisust ka meediavoos, mitte ainult toidupoes.