Möödunud aasta jaanuaris tabas 49-aastast Tallinna meest Marek Nõmmikut uskumatu õnn – ta võitis neljaeurose panusega OlyBetis 11 miljonit eurot. Telesaatele „Kuuuurija“ antud intervjuudes meenutas Nõmmik, kuidas esimene mõte oli saadud raha investeerida ja kasvatada. Raha laekus esmalt tema erakontole ning ta asus seda kiirelt kasutama: ostis luksusliku Hublot’ kella, ligi 300 000 eurot maksva auto ja investeeris agressiivselt kinnisvarasse, soetades muu hulgas Tallinna vanalinnas asuva Äripanga hoone.

Suurema osa rahast – 7,5 miljonit eurot – pani ta aga investeeringute haldamiseks enda loodud sihtasutuse (SA) kontole. Sellest summast jõudis ta osta kinnisvara, kuid ühel hetkel pani pank piduri peale. Sihtasutuse kontole jäänud vaba raha, ligi viis miljonit eurot, jäi panka lõksu. Aktiivne ja ebatüüpiline majandustegevus – suured summad, raha laenamine iseenda sihtasutusele ja kiired tehingud – käivitasid pankades häirekellad.

Pankade vaates ei olnud tegu sensatsioonilise lotovõiduga, vaid klassikalise rahapesu tõkestamise juhtumiga. Kui erakliendina tegutsenud Nõmmik kandis korraga miljoneid eurosid vastloodud sihtasutusse, mis hakkas seejärel tegema mahukaid ja kiireid tehinguid, muutus ta finantsasutuste jaoks kõrge riskiga kliendiks. Mitte seepärast, et raha päritolu oleks olnud teadmata – kasiinovõit oli dokumenteeritud ja maksud tasutud –, vaid seetõttu, et edasine rahakasutus ei sobitunud pankade riskimudelitega.

Sihtasutus kui juriidiline vorm on Eestis erandlik. See ei kuulu kellelegi, tal ei ole omanikke ning selle eesmärk peab olema põhikirjas selgelt määratletud. Nõmmiku loodud sihtasutuse eesmärk oli investeerimine, kuid just siin peitubki probleem. Pangad käsitlevad sihtasutusi vaikimisi kõrgema riskiga üksustena, sest neid on minevikus kasutatud raha varjamiseks, skeemitamiseks ja kontrolli hajutamiseks. Kui sihtasutus hakkab käituma nagu agressiivne erakapitalifond, kuid ilma läbipaistva juhtimisstruktuuri ja pika tegevusajalooga, tõmbavad pangad pidurit.

Ühe panga vastavusnõuete osakonna töötaja kirjeldab olukorda anonüümselt: „Kui me näeme, et inimene laenab iseendale, liigutab suuri summasid lühikese ajaga ja teeb tehinguid, mille majanduslik loogika pole kohe arusaadav, oleme kohustatud sekkuma. See ei ole hinnang inimesele, vaid riskijuhtimine.“ Just selline „iseendale laenamine“ – Nõmmik kui eraisik ja Nõmmikuga seotud sihtasutus – sai saatuslikuks.

Kui pank konto külmutab, ei tähenda see automaatselt konfiskeerimist. Raha jääb alles, kuid selle kasutamine peatatakse seni, kuni pank on veendunud, et kõik vastab rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise nõuetele. Probleem tekib aga siis, kui pank otsustab kliendisuhtest lõplikult loobuda. Sellisel juhul peab klient leidma uue panga, kuhu raha üle kanda. Nõmmiku puhul ongi tekkinud paradoksaalne olukord: olemasolev pank ütleb suhte üles, kuid teised pangad keelduvad kontot avamast, nähes juba eos kõrget riski.

„See on juriidiline surnud ring,“ ütleb üks rahapesu tõkestamisega kursis olev jurist. „Raha on seaduslik, aga keegi ei taha seda endale bilanssi võtta.“ Pangad ei ole kohustatud klienti teenindama ning neil on õigus keelduda ilma põhjendust avaldamata. Samas ei ole Eestis ka ühtset mehhanismi, mis sunniks vähemalt ühte krediidiasutust sellistes olukordades kontot avama.

Nõmmik on püüdnud olukorda lahendada kõigi võimalike vahenditega. Ta on palganud juriste, pöördunud Finantsinspektsiooni poole ning ähvardanud avaliku protestiga. Tema hinnangul on tegemist ebaõiglusega: riik lubab kasiinodel tegutseda, maksustab võidud ja kiidab hasartmänguoperaatorid heaks, kuid kui kodanik võidab liiga palju, muutub ta süsteemi jaoks probleemiks. „Ma ei ole kurjategija. Ma mängisin legaalses keskkonnas ja võitsin,“ on ta korduvalt öelnud.

Finantsinspektsioon aga laiutab käsi. Järelevalveasutus ei saa pankasid sundida konkreetset klienti teenindama, kui riskihinnang seda ei luba. Inspektsiooni roll on kontrollida, kas pank järgib seadust, mitte teha äriotsuseid kliendi eest. Sama kinnitab rahandusministeerium, mille ametnikud tunnistavad küll, et probleem on süsteemne, kuid lahendust ei paista.

Asja muudab keerulisemaks asjaolu, et rahapesu tõkestamise seadus on Eestis eriti range. Pärast Danske panga skandaali on pangad muutunud äärmiselt ettevaatlikuks. Trahvid on suured, mainekahju veel suurem. Ühe panga juhi sõnul on lihtsam kaotada üks klient kui riskida kogu panga tegevusloaga. „Ükski juhatus ei taha olla see, kelle ajal midagi läbi lasti,“ ütleb ta.

Nõmmiku juhtum ei ole siiski ainulaadne. Juristide sõnul on viimastel aastatel sagenenud olukorrad, kus täiesti legaalse rahaga kliendid satuvad pankade musta nimekirja. Eriti puudutab see krüptorahaga tegelenud ettevõtjaid, kinnisvaraarendajaid ja inimesi, kelle rahavoog ei ole lineaarne palgatulu. Kasiinovõit on lihtsalt kõige ekstreemsem näide.

Küsimus on ka vastutuses. Hasartmänguoperaatoril oli kohustus teha väljamakse, mida ta ka tegi. Maksuametil ei olnud vastuväiteid. Edasi jäi inimene aga üksi pangasüsteemiga, mis ei paku vaidlustamise selget mehhanismi. Kohtusse pöördumine on keeruline, sest pankade riskihinnangud on ärisaladus. Isegi kui klient võidab, ei pruugi see tähendada, et pank peab kontot avama.

Nõmmiku sihtasutus on tänaseks sisuliselt halvatud. Kinnisvara vajab haldamist, laenud teenindamist ja investeeringud otsuseid, kuid vaba raha on lukus. Ta väidab, et on pidanud jätma mitmed tehingud katki just seetõttu, et ei pääse oma vahenditele ligi. See omakorda süvendab pankade kahtlusi: passiivne sihtasutus, millel on suur rahasumma ja vähe tegevust, tundub veelgi kahtlasem.

Seadusandjad on probleemi märganud, kuid seni on arutelud jäänud umbmääraseks. On räägitud nn baaskonto laiendamisest juriidilistele isikutele või riiklikust maksekontost, kuhu selline „orvuks jäänud raha“ ajutiselt paigutada. Pangad on nende ideede suhtes skeptilised, kartes, et vastutus nihkub lihtsalt ühelt osapoolelt teisele.

Marek Nõmmiku lugu on hoiatav näide sellest, kuidas finantssüsteem võib inimese ootamatult lõksu püüda. Võit, mis pidi tähendama vabadust ja võimalusi, on muutunud koormaks. Küsimus ei ole enam ainult temas, vaid selles, kas Eesti õigusruum suudab toime tulla olukordadega, kus raha on puhas, kuid liiga suur ja liiga ebamugav. Seni, kuni vastust ei ole, seisab viis miljonit eurot pangakontol – justkui olemas, aga kättesaamatu.