Ekspress taotles prokuratuurilt luba lugeda kümmekonda seni avalikkuse eest varjule jäänud dokumenti, mis annavad aimdust, miks tänaseks kolmes kohtuastmes õigeks mõistetud politseijuhtide vastu omal ajal üldse kriminaalasi alustati.

Üks teisipäev aprillikuus 2020. Toompuiesteel kaitsepolitsei peamajas vestlevad kapos riigisaladuste lubade väljaandmise eest vastutav Kalle Jänes ja toonane politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher.

Vestlus ei olnud pikk, kuid selle sisu osutus hiljem plahvatuslikuks. Jänes soovis Vaherilt selgitusi Eerik Heldna tausta kohta – mitte niivõrd tema ametialaste saavutuste, vaid hoopis selle kohta, kuidas ja miks oli Heldnale politseisüsteemis loodud ametikoht, mis avas tee politseipensionile. Jänese küsimused lähtusid kapo käsutuses olevatest materjalidest, mille järgi ei olnud Heldna tööpanus võrreldav teiste samaväärse staažiga politseinike omaga ning tema roll süsteemis paistis olevat pigem formaalne kui sisuline.

Vaher vastas rahulikult, kohati isegi väsinult. Tema sõnul oli Heldna politseisse toomine erandlik otsus, mille juured ulatusid aastatetagustesse kokkulepetesse ja poliitilistesse ootustesse. Heldna oli aastaid töötanud siseturvalisuse valdkonnas nõunikuna ja omanud ligipääsu tundlikule infole. Kui tema varasem töö lõppes, tekkis küsimus, kuidas lahendada olukord nii, et riik ei jääks hätta võimalike sotsiaalsete kohustustega. Vaheri sõnul ei olnud see ainus taoline juhtum, kuid Heldna nimi jäi silma, sest temaga seonduv sattus kapo huviorbiiti.

Dokumentidest, millega Ekspressil õnnestus tutvuda, joonistub välja muster, mis ei piirdu üksnes ühe ametikohaga. Kapo siseanalüüsides kirjeldatakse politseisüsteemi kui hierarhilist ja suletud ringi, kus teatud otsuseid tehakse vaikimisi, neid kirjalikult põhjendamata. Heldna juhtum oli kapo hinnangul näide sellest, kuidas süsteemi sees võidi reegleid painutada, ilma et keegi oleks tundnud end otseselt vastutavana.

Ühes 2019. aasta märtsis koostatud memos märgib kapo uurija, et Heldna ametikoha loomise protsess ei läbinud tavapärast kooskõlastusringi. Ametijuhend valmis tagantjärele, konkurssi ei korraldatud ning tööülesanded jäid ähmaseks. Samas oli ametikoht piisav, et lugeda Heldna teenistus politseiteenistuseks, mis omakorda avas ukse pensionile. Uurija tõdeb, et formaalselt oli kõik korrektne, kuid sisuliselt tekitas see küsimusi.

Kriminaalasja alustamise ajendiks ei olnud siiski üksnes pensioniküsimus. Kapot huvitas laiem pilt: kes teadis, kes otsustas ja miks ei pidanud keegi vajalikuks protsessi dokumenteerida. Just siin kerkivad esile Alavere ja Vaheri ütlused, mis anti kapole uurimise varases faasis. Mõlemad mehed tunnistasid, et Heldna ei olnud motiveeritud igapäevaseks politseitööks ning ametikoht loodi pigem tehnilise lahendusena. Need ütlused jäid aga kohtus kasutamata, kuna need anti ilma advokaadi juuresolekuta ning kaitse väitel rikkus see ausa menetluse põhimõtteid.

Kohtuotsustes rõhutati korduvalt, et moraalne hinnang ei ole sama mis kriminaalõiguslik vastutus. Kuigi kohtunikud möönsid, et Heldna ametisse nimetamine võis jätta halva mulje ja kahjustada avalikkuse usaldust, ei leidnud nad piisavalt tõendeid kuriteo koosseisu täitmiseks. Süüdimõistmiseks oleks tulnud tõendada teadlikku seaduserikkumist, mitte üksnes halba halduspraktikat.

Kapo dokumentidest selgub siiski, et uurijad pidasid juhtumit sümboolseks. See näitas, kui õhuke on piir formaalse õiguspärasuse ja sisulise ebaõigluse vahel. Ühes sisekirjas kirjutab kapo ametnik: „Kui sellised otsused jäävad karistuseta, kinnistub arusaam, et süsteem teenib eelkõige iseennast.“ Samas möönab ta, et seadusandlus ei anna alati piisavaid tööriistu selliste juhtumite lahendamiseks.

Heldna ise on kogu loo vältel jäänud avalikkuse eest varju. Ta ei ole andnud intervjuusid ega kommenteerinud süüdistusi. Tema lähedaste sõnul tundis ta end ohvrina – inimesena, keda kasutati ära poliitilistes ja ametkondlikes mängudes. Dokumentidest ei selgu, et Heldna oleks ise aktiivselt ametikohta küsinud, kuid samuti ei nähtu, et ta oleks sellest keeldunud.

2020. aasta kevadeks oli kriminaalasi jõudnud faasi, kus kapo ja prokuratuur pidid otsustama, kas minna süüdistusega lõpuni. Otsus oli poliitiliselt tundlik, sest mängus olid kõrged ametnikud ja avalik maine. Prokuratuur otsustas riskida, lootes, et kohus näeb juhtumis midagi enamat kui halduslikku apsu. Nagu hiljem selgus, oli see lootus asjatu.

Täna, aastaid hiljem, on kõik kolm kohtuastet oma sõna öelnud. Vaher ja Alavere on õigeks mõistetud ning riik on pidanud katma märkimisväärsed kohtukulud. Samas ei ole keegi vastanud küsimusele, kas süsteem ise on sellest loost midagi õppinud. Politseis on vahetunud juhid, ametijuhendid on muutunud detailsemaks ja konkursside reegleid on karmistatud. Kuid kapo dokumentide valguses jääb õhku kahtlus, et probleem ei olnud üksikjuhtumis, vaid kultuuris.

Eerik Heldna salatoimikud ei paku lihtsaid vastuseid. Need näitavad, kuidas hall ala seaduse ja eetika vahel võib muutuda mugavaks tööriistaks neile, kes süsteemi hästi tunnevad. Küsimus ei ole ainult pensionis või ühes ametikohas, vaid selles, kui palju on riik valmis taluma vaikivaid kokkuleppeid, mis küll ei riku otseselt seadust, kuid õõnestavad usaldust. Ja just see usaldus on õiguskaitsesüsteemi kõige hapram valuuta.