Kõige sagedamini kerkib inimeste mälust esile taasiseseisvunud Eesti esimene suur finantstrauma: Siim Kallase ja Eesti Panga 10 miljoni dollari afäär (1993).

Kuigi kahte sündmust lahutab rohkem kui kolm aastakümmet, on nende anatoomia, otsustusmehhanismid ja psühholoogilised mustrid hämmastavalt sarnased. Mõlemad juhtumid näitavad, mis juhtub siis, kui riigiaparaat lülitab kriisi, suure kasumi ootuses või kellegi erahuvides välja omaenda loodud turvakontrollid.

1. Skeemi tuum: Pime usk riiulifirmadesse ja maagilistesse  vahendajatesse

Mõlema afääri kõige hämmastavam sarnasus on elementaarse taustakontrolli (due diligence) täielik puudumine. Mõlemal puhul usaldasid Eesti tippotsustajad riigi hiiglaslikud summad välismaistele riiulifirmadele, mille taga seisid hämarad vahendajad.

• 1993. aasta afäär: Eesti Pank kandis 10 miljonit dollarit Põhja-Iiri taustaga ja Šveitsis registreeritud väikefirmale Paradiso SAL, mida juhtis itaallane Mario Bertelli. Mees lubas kütuseäri kaudu investeeringult ulmelist tootlust. Tegelikkuses oli tegu fassaadiga ja raha kadus kiiresti erinevatele välismaistele kontodele.

  
  

• 2026. aasta skandaal: RKIK kandis umbes 70 miljonit eurot ettemakseid Itaalia riiulifirmale Datasel S.R.L., mille taga seisid India ärieliidi võsukesed Anand ja Avneesh Jayaswal, ning nendega seotud Briti vahendusfirmale Miava Capital Ltd. 

  Nende meeste tegelik taust oli tekstiili- ja luksuskaupade äris – neil polnud varem mitte mingisugust kogemust militaarhangete ega laskemoona tootmisega.

Mõlemal juhul võeti teadmata asjaoludel  suulisi ja lennukaid lubadusi puhta kullana, täielikult kontrollimata, kas neil üldse on juriidilist või füüsilist võimekust oma lepingulisi kohustusi täita.

2. Õigustus: Erakordne ajastu ja meeleheitlik kiirustamine

Nii 1993. kui ka 2024.–2026. aasta otsustajad kaitsesid ja kaitsevad oma tegevust sarnase argumendiga: „Olukord oli erakordne ja meil polnud aega oodata.“

• 1990-ndate alguses oli Eesti riik ja pangandussüsteem alles sündimas. Valitses finantsiline nälg, reeglid olid puudulikud ning soov riigile kiiresti suurt tulu teenida varjutas igasuguse ohutustunde. Kiirustamist esitleti kui julgust ja paindlikkust.

  
  

• 2024. aastal, mil mürsutehingud sõlmiti, oli geopoliitiline surve tohutu. Ukraina vajas meeleheitlikult suurtükimoona, Euroopa tootjate laod olid tühjad ning Brüsselile oli vaja kiiresti raporteerida, et Eesti on sõlminud suured hankelepingud. See kriisiolukorra silt andis ametnikele psühholoogilise õigustuse kehtivatest reeglitest mööda vaadata.

  
  

  
  

3. Sisekontrolli krahh ja "kadunud paberite" müstika

Digitaalses ja range finantskontrolliga riigis ei saa miljonid eurod liikuda iseenesest. Ometi ilmneb mõlemas skandaalis muster, kus ametlik asjaajamine laguneb just kriitilisel hetkel koost.

• 10 miljoni dollari loos vaieldi aastaid selle üle, kes andis ametlikud garantiid, millistele paberitele täpselt alla kirjutati ja kuhu kadusid tehingu algdokumendid.

  
  

• 70 miljoni euroses mürsuskandaalis tuvastas Riigikontroll peaaegu identse anatoomia. Valitsemisalas sõlmiti lepingute lisasid ja võeti finantskohustusi viisil, kus olulised dokumendid jäid nõuetekohaselt allkirjastamata. Sisejuurdluses kõlanud ametnike vabandused, et dokumendid "lihtsalt kadusid meiliserverite ja infosüsteemide vahele ära", meenutavad otsesõnu 90-ndate banaanivabariigi stiilis asjaajamist.

Mõlemal juhul isoleeriti protsessist pikaajalise kogemusega sisekontrolli- või hankeeksperdid, et nad ei saaks teatava ring askeldamisi segada.

4. Hoiatussignaalide ignoreerimine ja ettemaksu lõks

Klassikaline finantspettuse või ebaõnnestunud äri tunnus on see, et ohver maksab raha juurde ka siis, kui esimene alarm on juba ammu tööle hakanud.

Eesti Pank ei kandnud 1993. aastal kogu raha üle ühe korraga, vaid protsess toimus samm-sammult, ignoreerides riske, kuni tagasipöördumispunkt oli ületatud. 

RKIK kordas seda viga täpselt: esimesed lepingud sõlmiti 2024. aasta augustis. Kui sama aasta novembris teatas Datasel tarneraskustest ja sai selgeks, et mürske ei tule, ei tõmmatud pidurit. 

Selle asemel sõlmiti ettevõttega järjepanu veel kolm lepingut ja kasvatati ettemaksu summat, lootes nähtavasti meeleheitlikult, et uus raha lahendab eelmise probleemi.

5. Poliitiline vastutus ja kuuma kartuli suus veeretamine

Kui skeemid avalikuks tulid, algas mõlemal ajastul massiline süü ja vastutuse veeretamine, kus tippjuhid püüdsid end detailidest distantseerida.

• Siim Kallas kinnitas tollal, et tegutses heas usus ja riigi huvides ning pika kohtutee järel mõistetigi ta õigeks, kuna teadlikku riisumist ei suudetud tõendada. Vastutus hajus ametkondade vahele.
  
  

• Hanno Pevkur teatas 2026. aasta septembris tagasi astudes samuti, et minister ei pea tegelema hankedetailidega ja et sisuline töö oli RKIK-i ja ametnike õlgadel. Samal ajal veeretavad RKIK-i endised ja praegused juhid (Magnus-Valdemar Saar ja Elmar Vaher) süüd üksteisele ja ministeeriumi tippjuhtkonnale, väites, et kõik otsused olid poliitiliselt kooskõlastatud.

  
  

Kokkuvõte: Maksumaksja kannatab alati

Suurim ja kõige kurvem sarnasus nende kahe afääri vahel on see, et kahju kannatab lõpuks Eesti maksumaksja. Kui 10 miljoni dollari afääris jäi riik ilma oma otsestest valuutareservidest, siis 70 miljoni mürsuskandaali puhul on mängus Euroopa Liidu fondide sihtotstarbeline raha. 

Kui Eesti riik kaotab käimasolevad vaidlused Šveitsi ja Strasbourgi arbitraažikohtutes Dataseleeritud vahendajate vastu ,kes esitavad Eestile kümnete miljonite suuruseid vastunõudeid , tuleb see summa EL-ile tagasi maksta otse Eesti riigieelarvest.

Ajalugu on näidanud, et riigihangete seadused ja digitaalsed kontrollid on täpselt nii tugevad, kui tugev on inimeste tahe neist kinni pidada. Kui reeglid kriisi  ettekäändel nurka visatakse, kordub 2026. aastal täpselt sama käekiri, mis viis Eesti riigi rahakoti tühjendamiseni 1993. aastal.